Brykkari kaasasutaja Anetti poolt kirjutatud arvamusartikkel ilmus Pärnu Postimehes 07.01.2026. Link originaalartiklile on siin.
Pärnu Postimehes ilmus hiljuti uudis “Kapiuksed ei mahu kinni? Tekstiilijäätmetest vabanemine läheb mitmes paigas lihtsamaks” (PP 01.12.2025). Enda kogemus räägib paraku vastupidist: vähemalt mulle läks see keerulisemaks.
Sõitsin kolmel järjestikusel korral Pärnu Vana-Sauga jäätmekeskuse juurde, pagasiruumis kotid kasutuskõlbmatute rõivastega. Kolmel korral tulin riidekottidega tagasi, sest tekstiilikonteinerid olid paigaldatud kinnise aia taha ja jäätmepunkt oli suletud. Neljandal korral katkes kannatus ja minu tekstiilikotid lõpetasid olmeprügis.
Ma pean end keskmisest entusiastlikumaks jäätmesorteerijaks. Meie pere kogub liigiti kõike, mida vähegi saab: biojäätmeid, klaasi, paberit, pakendeid, vanu patareisid, aegunud ravimeid, taarat, samuti tekstiilijäätmeid. Aasta lõpu suurpuhastus sai edukalt tehtud, kotid kandmiskõlbmatute riietega autosse pakitud … ja jäid sinna nädalateks.
Põhjus oli lihtne: meile mugava asukohaga Vana-Sauga jäätmekeskuse ees asuv tekstiilikonteiner oli lukustatud värava taga. See on avatud vaid kahel päeval nädalas kaks tundi. Kui ajagraafik ei klapi, polegi sul võimalik tekstiilijäätmeid korrektselt ära anda.
Kui selline kogemus on inimesel, kes muidu sorteerib hoolikalt, siis kuidas saame loota, et keskmine elanik viitsib pingutada?
Kui soovime, et inimesed võtaksid tekstiilijäätmete ringlusse andmist tõsiselt, peab see olema lihtne ja loogiline.
Teine probleem on infopuudus. Proovige ise internetist leida, millal üks või teine tekstiilijäätmete kogumispunkt lahti on. Ametlikult avaldatud teavet on vähe. Mõne jäätmejaama lahtiolekuajad leidsin ainult tänu sellele, et keegi oli Google’i arvustusse üles laadinud foto kellaaegadega sildist. Tänapäeval ei tohiks jäätmete sortimine olla detektiivitöö.
Miks see oluline on? Tekstiil moodustab kasvava osa meie olmeprügist. Kui soovime, et inimesed võtaksid tekstiilijäätmete ringlusse andmist tõsiselt, peab see olema lihtne ja loogiline. Muidu jääbki sorteerimine üksikute entusiastide õlule, ja nemadki väsivad lõpuks ära.
Väike linn nagu Pärnu võiks olla siin eeskujuks, aga selleks on vaja paari väga konkreetset sammu:
- konteinerid peavad olema ligipääsetavad ka muul ajal kui «kaks päeva, kaks tundi»;
- kõigi jäätmejaamade asukohad ja lahtiolekuajad peavad olema ühes kanalis ajakohaselt kuvatud;
- süsteem peab toimima ka siis, kui inimene on väsinud, tal on lapsed autos või ta jõuab viis minutit hiljem.
Mugavus ei ole kapriis. Just mugavus on see, mis otsustab, kas meie jäätmed jõuavad ringlusse või olmeprügisse.
